Sisehaigused ja nahareaktsioonid
Neerupealiste kahjustuse korral tekib rida haiguslikke muutuseid, mis võivad viia südame/vereringe süsteemi puudulikkusele, luude hõrenemisele, lihastoonuse langusele, psüühika häiretele, maohaavandite tekkele, trombi ohule jne.
Kui tekib neerupealiste koorehormoonide hulga suurenemine, võib välja areneda Cushingi tõbi, mille korral tekivad näonahale ja kaelale punetaval foonil väikesed põletikulised sõlmekesed ja laienenud kapillaarid. Mõlemale poole kubemesse võib tekkida punetus (Erütrasma) või pigmentatsioonihäired rindkerel, vahel ka vaagna piirkonnas (Kliiketendustõbi). Venitusele allutatud kohtadele tekib striiasid (valged lainelised venitusjooned), veresooned on haprad ning kapillaaride laienditest tekib punktikujulisi punetavaid laike ja alajäsemetele marmornahk. Vahel areneb nn. sterodakne, mille korral keha tüvele ja õlavöötmele tekivad väikesed punetavad sõlmekesed ja mädavillikesed. Vahel esineb liigkarvakasvu või vastupidi – meestüüpi kiilaspäisust.
Neerupealiste koorehormoonide hulga languse korral (kahjustus > 90% koorest) areneb pronkstõbi. Kuni 40% juhtudest tekib nahale ja limaskestadele alguses kollakas ja hiljem pruun nahavärvus. Haigusest on haaratud igemed, keel, põskede limanahk, tupe ja pärasoole välisava ümbrus. Küüntel võib olla pigmenteerunud pikitriipe. Paralleelselt pronkstõvega võib esineda pigmenditustõbe. Hormoon aldosterooni vähesuse korral esineb kuivnahksus. Mõnedel juhtudel tekib karvkatte kadu ja esineb madal vererõhk.
Kilpnäärmehaigused mõjutavad hormoonide ja vitamiinide teket organismis, karvade kasvu ja naharasu eritumist.
Kilpnäärmehormoonide üleproduktsiooni korral areneb hüpertüreoos (Basedovi tõbi, kilpnäärme adenoom, kilpnäärmepõletik). Patsiendid on emotsionaalselt labiilsed, närvilised, kõhnad, esineb tugev higistamine, värinad, südamepekslemine, lihasnõrkus ja punnissilmsus. Nahk on pehme, sametjas ja õhuke. Katsumisel on nahk soe ja niiske. Peopesad ja näonahk õhetavad või on pigmenteerunud, küünarnukid punetavad, säärtel on nahk tursunud, juuksed on peenikesed, pehmed ja hoiduvad hästi lainesse. Võib esineda ka juuste hõrenemist ja enneaegset hallinemist. Vahel tekib naha pigmenditustõbi. Küüned on pehmed ja murduvad kergelt, vahel esinevad lusikataolised küüned.
Kilpnäärme alatalitus tekib 95 % – l juhtudest autoimuunkahjustuse tagajärjel (Hašimoto türeoidiit), ka harknäärme ja hüpotaalamuse funktsiooni häire tagajärjel, kaela piirkonna kiiritamisel jne. Haigetel tekib aeglane pulss, suureneb kehakaal, hääl on kähisev, tekib külmakartlikkus, lihaskrambid, üldine nõrkus ja neuroloogilised nähud – “tuimad näod”.
Nahk on külm, kahvatu, pundunud, kohati vahajas ja kare. Vahel esineb peopesadel ja taldadel paksenenud nahk. Silmade ümbrus ja huuled on tursunud, silmalaud on alla vajunud ja nahal on kollane jume. Juuksed on takused, murduvad kergesti, aeglustub juuste kasv ja kulmukarvad langevad külgedelt välja. Küüned on õhukesed, murdunud, esinevad piki – ja ristivaod ning aeglustub küünekasv.
Kollagenoosid e. sidekoehaigused
Erütematoosse luupuse nahavorm võib kulgeda piiratud kolletena või haarata kogu naha. Piirdunud vormi korral on peiteperiood kaks kuni neli aastat. Nahalööve tekib peanahale, kõrvadele, ninale, põsesarnadele, vahel ka kaela külgedele, käeseljale, jalapöiale või tuharatele. Nahale tekivad punetavad ketendavad laigud, ketud on sarvestunud jätketega tihedalt kinnitunud allasuvatele folliiklitele. Küünarvartele ja kätele võivad tekkida sõlmed.
Sageli jääb alles kõhetunud ala, mille ümber on punetav ääris või hüperpigmentatsioon. Seljale võib tekkida üksikuid, keskelt sissetõmbunud sügelevaid sõlmekesi. Näole, kaelale, kõrvadele, käeseljale, rindadele ja jalakülgedele tekivad kapillaaride võrgustikud, mis jätavad punktitaolisi arme. Küüntel esineb liigsarvestumist, murdumist, küüneplaat on pikitriipudega ja sinakspunast värvust. Lõpuks võib küüs hävineda. Umbes ühel viiendikul haigetest haigestuvad limaskestad: ninas, põskede sisepindadel, suulaes, keelel ja suguelunditel tekivad sinakas – punakad sõlmekesed. Huuled muutuvad karedaks, punakaks, võib tekkida lõhesid ja arme.
Esineb silma sidekesta põletik ja põletik alalaugude välisnurkades. Harva esineb naha all sügavaid tihedaid sõlmi. Vahel võib haigus meenutada säärte veenipõletikku. Lööve paraneb 1 … 2 kuu möödudes armistumisega ning haigus paraneb aastatega.
Süsteemse luupuse korral kahjustuvad nahk, liigesed, veresoonkond, kopsud neerud, maks, kesknärvisüsteem. Nahale tekivad ketendavad laigud,sõlmed,koorikud, mittesügelevad kublad,koldeline juuste väljalangemine või nn. tuhmid murdunud juuksed.Vahel võib tekkida limaskestadele haavandeid.Näol ja jäsemetel esineb kapillaaride laiendeid koos veresoonte põletikuga.Sõrmeliigestel, randmetel ja küünarliigestel on liigesepõletiku nähud,mis ei põhjusta kaebuseid.
Sklerodermia kulgeb lokaliseeritud naha vormina või süsteemse haigusena.Piirdunud sklerodermia korral tekib nahale turse, nahk on taigenjas, läigib ja on pingul. Haiguskoldes on nahk lillakaspunane ja mitme kuu möödudes muutub tihedaks, külmaks ja valkjas-kollaseks.Kolde servad on lillakat värvust.
Areneb välja naha ja nahaaluste kudede kõhetumine – nahk on vastu luid.Süsteemse sklerodermia korral esineb veresoonte põletik,nahas areneb turse, tihkestumine ja lõpuks kõhetumine. Umbes 50%-l tekivad naha pigmentatsiooni muutused (hüpo-ja hüper), umbes 75%-l kapillaaride laienemised,kaltsifikatsioon pehmetes kudedes ning söögitoru lõtvumine, millele kaasub neelamise häire.Skleroos võib tekkida ka siseorganites.
Dermatomüosiit on autoimmuunne põletikuline haigus, mille puhul haigestuvad nahk ja lihased.Organism hakkab ise oma lihasrakke lõhustama , vabastades lihasensüüme.Umbes 30%-l juhtudest esineb nahanähte ja puuduvad lihasnähud, võib olla ka vastupidi.Haigus algab ootamatult,kehatemperatuur tõuseb,tekivad valud lihastes ja liigestes, külmavärinad ja peavalu.Nahale tekivad punetavad,lillaka varjundiga laigud.Lööve esineb sümmeetriliselt põlvedel, küünarnukkidel, hüppeliigeste sisepindadel,silmade ümbruses –eriti ülalaugudel. Sageli kaasneb laugude turse.Sõrmeotsad ketendavad ja on paksunahalised,vahel lõhenenud,värvuselt lillakas-punased ja külmetavad. Vahel võib lööve olla kublaline,väikesesõlmeline või villiline.Esineb juuste väljalangemist.
Lihasvormi korral tekib lihasnõrkus, valu lihastes ja lihasturse. Seejärel lihased tihkenevad ja lõpuks kõhetuvad. Aastate jooksul ladestub lihastesse Ca ja võib tekkida kasvaja (magu, kopsud, munasarjad, emakas, eesnääre, rind, pärasool).
Paljude sisehaiguste korral kaasneb intensiivne nahasügelemine, näiteks kroonilise neerupuudulikkuse dialüüsi faasis, sapikivide, maksatsirroosi ja maksakasvajate korral, leukeemia ja suhkruhaiguse korral, kilpnäärme üle- ja alatalitluse korral, raseduse ajal, menopausis, stressi ja neurooside korral.
Reumatoidartriidi korral tekivad küünar- ja põlveliigestele u. 5mm läbimõõduga valulikud sõlmed. Veresoonte põletikust tekivad väikesed täppverevalumid. Vahel tekivad nahale erineva arenguastme ja suurusega kublad, peopesadele punetus, küünevallidel võib näha kapillaaride laiendeid. Esinevad nn. “punased küüned”. Vahel esineb villilisi nahalööbeid.
Sõlmelise polüartriidi nahavormi korral tekivad põlvede piirkonda sõlmed. Esinevad lihas- ja närvivalud. Süsteemse vormi korral tekivad alajäsemetele veresoonte põletikunähud, südamepaunapõletik ja neerude kahjustus.
Diabeet e. suhkruhaigus põhjustab väga erinevaid nahalööbeid. Enamasti on nahanähud põhjustatud veresoonte patoloogiast – tekivad ebamäärased punased laigud ja neuroloogilised nähud. Vahel esineb roos e. erüsipelas, jalgade märg gangreen, suurte veresoonte patoloogia koos haavandite tekkega.
Suhkruhaiguse korral esineb sageli naha bakteriaalseid infektsioone, pärmiseentõbe ja isegi gaasgangreeni. Insuliinravile mittereageerivatel (insuliinresistentsus) haigetel täheldatakse suurte liigeste painutuspindadel naha paksenemist, hüperpigmentatsiooni ja nn. nahasabakesi. Lööve võib esineda ka taldadel, peopesadel, suunurkades ja limanahkadel.
Diabeetilise dermatopaatia korral esineb nahal pigmenteeritud kõhetunud laigukesi, mis meenutavad arme. Vahel esineb ville. Nahakahjustustest võib veel esineda lipoidset nekrobioosi – jalasäärte esipindadele tekib lame kollakaspruuni infiltraadi ja tihedate servadega haiguskolle. Selle haavandumisel esineb valu, paranemine toimub armiga. Rõngasgranuloomi korral tekivad nahale 2-5mm läbimõõduga nahavärvi või kergelt violetsed sõlmekesed, mis paiknevad rõngakujuliselt. Subjektiivseid kaebuseid need ei põhjusta ja paranevad jälgi jätmata.
Seedetrakti haiguste korral, nt. peensoole imendumishäirete puhul(malabsorbtsioon) võib tekkida enteropaatiline akrodermatiit, kus tekib punane lööve tuharatele ja genitaalidele. Põhjuseks loetakse tsingi defitsiiti.
Sageli tekib Duhringi tõbi, kus jäsemete sirutuspindadele ja abaluudele tekib punetus ja selle peale grupeeritud villikesed ning koorikud. Sageli kaasub sellega mao limaskesta põletik. Gangrenoosse püoderma korral tekivad jalgadele punetavad laigud, seejärel villid ja näritud servadega haavandid. Sooletegevuse häirete korral võib nahal esineda nõgestõve lööve.
Maksatsirroosi korral esineb nahal veresoonte kasvajaid – angioome, kapillaaride laiendeid. Täheldaatkse peopesade punetust, nahasügelust, hüperpigmentatsiooni (eriti näol), juuste väljalangemist, ksantoome (kollakaspruunid naastud). Viirushepatiidiga kaasneb veresoontepõletik, nõgestõbi ja allergilised nahaseisundid.
Pankreatiidi e. kõhunäärmepõletiku korral võib nahal esineda verevalumeid ja nahaaluskudede põletikulisi nähte – sügavad valutud sõlmed naha sees. Kõhunäärme kasvajate korral täheldatakse nahapunetust, pindmisi punetavaid sõlmekesi naba ümber ning veenipõletikku.
Neerukahjustuste korral esineb naha sügelust, sidekoe haigustele iseloomulikke nähte (vt. sklerodermia), karvafolliiklite liigsarvestumist “kananahk” ning dialüüsi järgselt võib nahale tekkida täppverevalumeid, nahapunetust ja ville.
