Kortsud

Kortsud — pärisnahas esinevad elastsed kiud, mis on lähedalt seotud kollageeniga. Need koosnevad elastaanist ja selle sees olevatest mikrofibrillidest. Annavad nahale elastsuse ja kaitsevad nahka väljavenimise eest. Kollageensed kiud annavad nahale ehitusliku stabiilsuse.

Krooniline päikese käes viibimine tekitab nn. dermatohelioosi, seisundi, kus nahale tekivad kortsud, täpiline pigmentatsioon, nahapaksenemine, kapillaaride looklemine, nahalõtvumine ja lõpuks kõhetumine. Päikesekahjustus mõjutab järk-järgult ka pärisnahas olevaid elastseid kiude, mille tulemusel võivad välja areneda järgmised seisundid:

1. Kuklapiirkonna rombnahksus (rombikujuline nahk kuklal). Nahale tekivad jämeda struktuuriga voldid ja kurrud. Enamasti on haaratud kaela piirkond, v. a. lõuaalune.
2. Kortsud tekivad solaarelastoosi tagajärjel , kusjuures suitsetamine soodustab nende juurde tekkimist. Nahk on kollakas, paksenenud ja sügavajooneline. Vahel lisandub sinna lentiginoos (pruunikad pigmenteeritud laigud).
3. Naha kõhetumine. Nahk on kaotanud oma elastsuse, on kuiv, kortsuline ja õhuke. Veresooned on kergelt haavatavad.
4. Komedoonid, miiliad ja kollased katud. Miiliad on õhukeseseinalised tsüstid pärisnaha ülemises osas, millega kaasub ka solaarelastoos. Enamasti haigestub silmade ümbrus.

Elastsete kiudude väljatungimisel läbi naha tekib serpiginoosne perforeerunud elastoos. Põhjuseks võib olla vase defitsiit organismis, Downi sündroom või Penitsillamiini kasutamisel. Kaelale ja jäsemetele tekib rõngakujuline või lineaarne lööve, mis koosneb väikestest sarvestunud nabakujulistest sõlmekestest. Sageli jääb järele arm.

Kortsude teke (elastoos) viitab sidekoekiudude hulga muutusele pärisnahas. Lisaks päikese ja tugeva soojuse mõjule areneb see nõrga nahapigmentatsiooniga inimestel (I ja II nahatüüp), farmeritel, suusainstruktoritel, mägironijatel ja meremeestel. Nahakortsumise korral on histoloogiliselt näha kõhetunud pealisnaha all kitsa lindina kulgevat kiulist osa, milles puuduvad elastsed kiud (vahel võib kiuline osa täielikult puruneda).

Kliiniliselt tekivad võrkjalt joonitud infiltratsioonid oimude piirkonnas, otsmikul, kuklal, põskedel, silmade ja suu ümbruses. Sidrunnahksuse korral areneb näonahale kollakas värvus, naha paksenemine ja suurenenud kortsumine (põhjustajaks on päike). Naha kortsumist võivad põhjustada ka ureemia (kusiveresus), nitraatide kasutamine ja pikaaegne töötamine röntgenkiirtega. Kortsude tekkes pole veel täielikku selgust geneetilisel faktoril, hormoonidel ja dieedil. Katsed näitavad, et östrogeenide (naissuguhormoonid) kasutamine aitab vähendada kortsude teket ja naha kortsumine suureneb inimese vananedes.

Kindlalt on tõestatud otsene seos suitsetamise ja naha kortsude tekkimise vahel. Kortse on võimalik korrigeerida süsihappegaasi laserlihvimisega ja rohelise laseriga on võimalik mõjutada pärisnahas olevat kollageeni. Kortse täidetakse ka geelidega (näiteks Restylane, Hylaform, jt).