Mis on polüübid?

Mis on polüübid sooles?

Paljud meist tunnevad piinlikkust seedimisega seotud probleemide arutamisel. Enda jälgimisel ja abi otsimisel ei tohiks ometi pead liiva alla peita, kuna terves maailmas levib viimastel aastakümnetel alarmeeriv tendents – soolevähk on jõudnud kasvajate esikolmikusse.

Rohkem kui 95% soolevähkidest kujuneb aeglaselt, mitme aasta jooksul arenevatest ja kasvavatest polüüpidest. Seega on tegu ühega neist vähivormidest, mille puhul saab pahaloomulise kasvaja arengut ennetada.

polüübid ravi Vitaclinika

Jämesoolepolüüp on kasvaja, mis ulatub jämesoole seinalt soole valendikku. Enamik polüüpidest on healoomulised. Tavaliselt on sümptomite ilmnemine märkamatu ja pikaajaline. „Väikesed polüübid avastatakse jämesooleuuringu käigus tihti juhuslikult – ja seda reeglina pärast 50. eluaastat,“ tõdeb Vitaclinika proktoloog ja kirurg Natalja Žilkina. „Üksikud polüübid on siledad ja sõrmeotsa suurused ega anna endast kuidagi märku. Kui polüübid paiknevad jämesoole alumises osas, võivad nad väljapoole langeda ja vaevusi põhjustada. Sel puhul tekivad limaeritus, tavalisest erinev iste või veritsus. Grupina esinevad polüübid põhjustavad ebamääraseid kõhuvalusid ja -gaase, ning limast või verist eritust.“

Kui polüüpe on palju, nimetatakse seisundit polüpoosiks. Viimane on pärilik haigus, mille puhul esineb väga suur oht soole vähkkasvaja tekkeks. Sümptomitena võivad ilmneda kõhuvalu, kõhulahtisus või -kinnisus, kõhupuhitus, nõrkus, väsimus ja madal palavik. Kalduvus haigestuda soole- ehk kolorektaalvähki kasvab vananedes. Keskmiseks soolevähki haigestumise eaks on 50– 60-ndad eluaastad, päriliku eelsoodumuse korral varem. Osade uuringute kohaselt leitakse polüüpe kuni 16% elanikkonnast. Mõne statistika järgi esineb soolepolüüpe koguni pooltel üle 50-aastastest inimestest.

Dr Žilkina sõnul ei teata täpselt siiani, mis põhjusel hakkavad polüübid kasvama. „Infektsiooniteooria kohaselt võivad soolepolüüpide kasvu põhjustada soolepõletikud. Riskifaktoriteks peetakse veel ebaregulaarset toitumist, mis puhul tekib kõhukinnisus. Kui immuunsüsteem ei tööta korralikult, võib juhtuda, et see ei pärsi kasvajate arenemist.“

Piinlikkuseks pole põhjust

„Soolepolüüpe ravitakse eemaldamise teel,“ räägib dr Žilkina. „Millisel määral seda tehakse, sõltub polüüpide suurusest ja asukohast. Kui tegu on juba polüpoosiga, võidakse kirurgiliselt eemaldada terve soole osa. Üksikud polüübid eemaldatakse gastroskoobi või jämesooleuuringu ehk kolonoskoopia käigus.“

Proktoloog Žilkina soovitab inimestel, kel polüübid kord on leitud, lasta teha korduvaid peitevereanalüüse. Jämesooleuuringut tuleks läbi viia kord kahe aasta jooksul. „Kõige tõhusam on kasutada rektoskoopiat (jämesooleuuring 30 cm ulatuses) või kolonoskoopiat (terve jämesoole uuring). Viimast viiakse läbi haiglate juures asuvates endoskoopia kabinettides. Teha saab ka röntgenit. Patsiendi jaoks ei pruugi sooleuuringu näol olla tegu kõige mugavama protseduuriga, kuid see tuleb läbi teha, sest sümptomid ei kao nende ignoreerimisega. Jämesoolevähid kasvavad väga aeglaselt ja kui nad avastatakse õigel ajal, on see garantiiks, et inimene elab kaua ega sure vähemasti selle haiguse kätte.“

Ajakirja Eesti Arst andmetel haigestub Eestis soolevähki igal aastal umbes 700 ja sureb rohkem kui 400 inimest. Kolorektaalvähi suremus on ennetatav haiguse avastamisega selle varases staadiumis. Lisaks pärilikkusele seostatakse kolorektaalvähi teket elustiili teguritega nagu ülekaal, vähene kehaline aktiivsus, alkoholi tarbimine ja suitsetamine. Riskifaktorid on ka rasvane liha ning puu- ja juurviljavaene toit, mistõttu ei saa inimene piisavalt mineraale, vitamiine ja kiudaineid.

Toeta immuunsüsteemi

„Et seedetrakt töötaks korralikult, kõht käiks läbi ja immuunsüsteem oleks tugev, tuleb järgida tohtrite soovitusi toitumise ja eluviisi kohta,“ paneb südamele dr Žilkina. „Süüa tuleb kiudaineterohket toitu, puu- ja juurvilju. Kindlasti on vaja juua gaseerimata vett ja vähem kohvi. Kuna enamikul meist on istuv töö, on tähtis liikuda, et hoida kõhukoopaelundeid heas toonuses – nii püsivad seedimisprotsessid aktiivsena ja sooled käivad paremini läbi.“

Dr Žilkina leiab, et meie igapäevane toit peaks olema lihtne ja toituda tuleks regulaarselt, mitte ainult hommikul ja õhtul. „Kui täis kõhuga magama minna, ei suuda magu ja sooled suurt toidumassi ära töödelda. Lisaks peaks jälgima, millised toidud omavahel ei klapi. Arvestage, et piim ei ole jook, vaid toit! Piim ei sobi toidu kõrvale joomiseks. Vaid siis suudab organism piima ära seedida ning sellest kõiki vajalikke ained omastada, kui klaas piima kujutab endast üht toidukorda. Vastasel juhul ei aktiveeru mitte seedimis-, vaid käärimisprotsess: tekivad gaasid ja raskustunne, kõht ei käi korralikult läbi, organism ei puhastu, kannatab immuunsüsteem – ja see on suletud ring. Noorelt taastutakse kiiresti, kuid aastatega rakkude uuenemine aeglustub ning iga järgmine rakkude põlvkond on eelmisest nõrgem.“

Kui seedeprotsess ei tööta korralikult ja toitainete imendumine ei toimu põletikulise limaskesta tõttu täiel määral, võib tekkida vitamiinipuudus. „Toidulisandid ja vitamiinid on mõeldud immunsüsteemi toetamiseks, et seedeprotsessid – nagu ka kõik muud protsessid – toimiksid täisväärtuslikumalt,“ sõnab Natalja Žilkina. „Parem, kui toidulisandid oleksid taimsed.

KAS SIIN ON MÕELDUD LIHTSALT JUUR- JA PUUVILJA? VÕI NÖ MITTEKEEMILISI TOIDULISANDEID?

Tähelepanu tuleks pöörata sellelegi, et seedetrakt oleks terve. Soolte põletikuliste protesside korral seedesüsteemi funktsioon lonkab: toit ei seedu korralikult, jääkained jäävad soole sisse, neid ei viida välja ning toksiinid hakkavad liikuma vereringes. Kõik on omavahel seotud. Tuleb meeles pidada, et seedetrakt on keeruline elund, mis algab suus ja lõpeb pärasooolega. Kui üks osa teeb oma tööd ebapiisavalt, kannatavad ka teised osad.“

Mõne statistika järgi esineb soolepolüüpe koguni pooltel üle 50-aastastest inimestest.

Ära karda uuringut!

50.-ndates naine: “Sattusin proktoloogi juurde kergete kõhuvaludega. Arst arvas, et igaks juhuks tuleks uurida ka pärasoolt. Esimeseks uuringuks valmistusin kodus klistiiriga ja uuring ei olnud valus. Uuringu käigus leitud pisike polüübike andis põhjuse uurida ka käärsoolt. Olin kuulnud, et see on väga valurikas protseduur ja palusin narkoosiga uuringut. Eelmisel õhtul tuli juua 4 tunni jooksul 4 liitrit lahtistit ja see oli üsna tüütu, kuid mitte ületamatu. Pabistasin narkoosi eel palju, kuid tagantjärele mõttetult, sest ei tundnud midagi ja ka pärast oli täiesti normaalne enesetunne. Siiski leidis arst kaks pisikest polüüpi ja ütles, et ohutuse mõttes tuleb uuringut korrata kord aastas. Seni olen nelja aasta jooksul käinud kolmel uuringul ja iga kord on leidunud mõni polüübike. Olen ka kõiki oma tuttavaid julgustanud end jälgima ja perearstilt pärima, kas oleks põhjust sooleuuringule minna.”

Testi end ise!

Soolepolüübi tuvastamise kodune kiirtest on lihtne ja mugav ning tuvastab peitvere väljaheites. Testpulgaga võetakse väljaheiteproov, mis pannakse eelnevalt puhverlahusega täidetud proovikonteinerisse. Pärast konteineri loksutamist (väljaheite ja puhverlahuse segunemiseks) murtakse konteineri ots ning pannakse test-kassetile. Tulemused on loetavad 5 minut pärast.

Kui tulemuse aknasse ilmub kaks joont, võite oletada, et suure tõenäosusega on väljaheites peitverd. Sel juhul peaksite kindlasti pöörduma arsti juurde lisauuringuteks. Samas tuleb arvestada, et peitvere võib põhjustada ka mõni muu tegur nagu hemorroidid.

 

Broneeri aeg!