Miniinvasiivse proktoloogia edusammud – hemorroidi ravi

hemorroidi ravi foto“Hemorroidi ravi ei tohi haigusest endast raskem olla”.
N. N. Petrov

Hemorroidi ravi — mis see on? Proktoloogilisi haigusi, nagu hemorroidid ja anaallõhed, on nii haiged kui ka üldarstid harjunud pidama millekski tähtsusetuks ja banaalsekski. Sellise arvamuse kujunemisele on kaasa aidanud nimetatud haiguste suur esinemissagedus täiskasvanute hulgas, samuti laialt levinud suhtumine, et nende probleemidega saab igaüks ise hakkama, seda enam, et massiteabevahendid on tulvil kõikvõimalikke salve, küünlaid ja muid imevahendeid kiitvaid reklaame.

Ent see levinud arusaam ei lihtsusta inimese kannatusi, kes on sunnitud pärast iga defekatsiooni pikka aega voodis lebama ja valude vaibumist ootama. Küllalt sageli rikub see ära inimese tavapärase elurütmi ning selle asemel, et alustada oma päeva optimistlike nootidega ja minna hea tujuga tööle, keskendub patsient oma tunnetele ega suuda enam elust rõõmu tunda. Hemorroidi ravi kodus pikendab sageli tervenemisprotsessi, ka ei saa haige sageli ise aru, kas ta kannatab hemorroidide või hoopis anaallõhede käes. Mitte igaüks ei söanda sellise murega kohe arsti poole pöörduda. Selle põhjuseks võib olla hirm valu ees, ebamugavustunne, samuti sugulaste ja tuttavate jutud sellest, kuidas neil ei kadunud valud ka pärast operatsiooni. Väljavaade lamada sellise probleemiga haiglas ei tundu kuigi meeldiv. Vaid vähesed teavad, et tänapäeva meditsiin võimaldab hemorroidi ravi teostada miniinvasiivsete (vähetraumaatiliste) ambulatoorsete sekkumiste abil. Euroopas ja Ameerikas ravitakse kuni 75% hemorroidide ja anaallõhede all kannatavatest patsientidest terveks miniinvasiivsete meetoditega. Mida kujutavad endast miniinvasiivsed meetodid proktoloogias? Kaasaegsete tehnoloogiate levik ei saa jätta mõju avaldamata ka meditsiini arengule. Hemorroidide ravi ambulatoorsetes tingimustes on saanud võimalikuks tänu selliste ravimeetodite juurutamisele nagu hemorroidisõlmede lateksligeerimine ja skleroteraapia. Neid meetodeid kasutatakse sisemiste hemorroidide korral. Missugust meetodit kasutada, seda otsustab kirurg pärast patsiendi ülevaatust ja haiguse staadiumi tuvastamist. Need protseduurid on peaaegu valutud ega nõua tavaliselt ka haiguslehele jäämist. Sisemiste hemorroidisõlmede lateksligeerimine viiakse läbi spetsiaalse seadme abil, tavaliselt kasutatakse selleks Saksa firma KARL-STORZ aparaati. Pärast lateksrõnga paigaldamist hemorroidisõlmele sõlm kuivab ja tuleb 3–5 päevaga ära. Jämesoole seinale jääb vaevumärgatav haav, mis kaob peagi täielikult. Skleroteraapiat kasutatakse põhiliselt hemorröa tekke algstaadiumis, mil komud ei ole veel moodustunud või on väga väikesed ja patsiendi ainsaks kaebuseks on verejooks defekatsiooni ajal. Sõlmede piirkonda viiakse spetsiaalset preparaati Sclerosanti, mis kutsub esile hemorroidaalsete veenide seinte kleepumise. See protseduur on valutu ja kestab kõigest paar minutit. Kui aga patsiendil on välised hemorroidid, siis eemaldatakse need pärast sisemiste sõlmede eemaldamist. Selleks tehakse kohaliku tuimastusega mõned väikesed lõiked. Seejuures ei tunne patsiendid mingeid valuaistinguid – ainus ebamugav toiming on tuimastav süst. Pärast hemorroidi ravi protseduuri võib patsient rahulikult koju minna. Kui hemorroidide puhul on kõik suhteliselt lihtne ja ettenähtav, siis anaallõhe kohta ei saa seda kahjuks öelda. Sageli peetakse valu ja verejooksu pärakust üheks hemorroidide ilminguks ja vaid vähestele tuleb pähe, et probleem võib peituda anaallõhes, mis nõuab sootuks teistsugust ravi.

Kui hemorröa on koloproktoloogiliste haiguste hulgas esikohal (34–41%), siis anaallõhed on siin koliitide ja hemorröa järel kolmandal kohal (12%). Anaallõhed ei põhjusta hemorroididest vähem kannatusi. Anaallõhede sümptomid on pidevad valud defekatsiooni ajal ja pärast seda ning sageli aneemiani viivad verejooksud. Tihti piinlevad haiged mitmeid kuid. Haiguse ravi seisukohalt on oluline kindlaks määrata, kas tegemist on ägeda või kroonilise lõhega. Äge anaallõhe kasvab enamikul juhtudest, st ligi 90%-l patsientidest pärast vastavat ravi kinni 6–8 nädalaga. Verejooksude lõpetamiseks ja kudede kinnikasvamise soodustamiseks on soovitatav lõhe servi ja põhja laseriga töödelda. Laseriga töötlemine lühendab oluliselt ka haava kinnikasvamise aega. Ravimitest kasutatakse spetsiaalseid arsti väljakirjutatavaid salve ja küünlaid. Ent ligi kümnel protsendil ägeda anaallõhega patsientidest kinnikasvamist ei toimu, vaid tekib krooniline anaallõhe. Kroonilist anaallõhet esineb 2–2,5%-l täiskasvanutest. Äge anaallõhe läheb üle krooniliseks sisemise pärakusulguri püsiva spasmi foonil, millest vabanemine on lõhe kinnikasvamise seisukohast võtmeprobleemiks. Pärakusulguri spasm takistab lõhe piirkonna vereringet ja häirib seega lõhe kinnikasvamist. Ehkki varem kasutati spasmide leevendamiseks sageli sfinkterotoomiat (sfinkteri e pärakusulguri osalist eemaldamist), põhjustas see pahatihti gaasi- ja soolestikusisu pidamatust, seepärast pöördutakse praegu üha sagedamini sfinkteri toonuse tõstmiseks medikamentoosse ravi poole. Mida varem haige kirurgi poole pöördub, seda kiiremini ja väiksema vaevaga on võimalik hemorroide ja anaallõhet ravida. Ja seda rutem on võimalik kõrvaldada see väike, kuid nii patsiendile kui ka arstile suurt peavalu põhjustav probleem.

 

Kirurg-proktoloog Natalja Žilkina, Vitaclinika peaarst

Kirurg-proktoloog Kaur Liivak

Kirurg-proktoloog Dmitrii Fedorov

 

Broneeri aeg!