Sügelised

SÜGELISED — MIS SEE ON?

Sügeliste lest (Sarcoptes scabiei) pn hemisfääriline ehk poolkerakujuline ja omab 4 jalga. Emaslest on 0,3-0,4 mm pikk, isaslest on poole väiksem. Sigimiseas olev emaslest uuristab naha sarvkesta sügeliskäigud, millede lõpus asub ka ise. Emaslest muneb 2-3 muna päevas mitme nädala jooksul ja sureb seejärel. Munadest suguküpse lesta arenguni kulub u. 3 nädalat.

Sügelised - ravi Vitaclinikas foto

Isaslestad hukkuvad peale kopulatsiooni (sugutamist). Nakatumine toimub emaslestade kaudu füüsilisel kontaktil haigega (näiteks seksuaalvahekord), laagrites, ka saastatud esemete kaudu (eriti voodiriided!). Lesta vastsed hukkuvad tavaliselt 2-3 päevaga, voodiriiete mittekasutamisel ja tuulutamisel u. 4 päevaga. Uue nakatumise korral tekivad sügelised nn. allergiline reaktsioon juba 24 tunni pärast.

Iseloomulik on intensiivne nahasügelus, eriti õhtul peale voodisse heitmist. Lööve lokaliseerub sõrmede ja varvaste vahele, küünarnukkidele, kaenlaaluste eespindadele, rindadele, talje piirkonda, naba ümbrusesse, peenisele, labajala siseküljele, pahkluudele ja tuharatele. Harva esineb lööve seljal, näol, kaelal (v.a väikelapsed). Haigust aitavad diagnoosida komakujulised sik-sak käigud naha sees, mis on mõne mm kuni 1cm pikkused.

Iga käigu lõpus on näha sügelislesta musta punktina. Väga sageli komplitseerub haigus mädainfektsiooniga või organism allergiseerub ja tekib ekseem. Sügelislesta on võimalik mikroskopeerida, kuid diagnostiliselt on olulisem sügeliskäikude nägemine (tulevad hästi nähtavale, kui määrida nahka joodi või aniliinvärviga). Kui teil on sügelised on soovitatav pöörduda kohe arsti poole.

Et sügelised eemale hoida on kõige olulisem desinfektsioon, mida tuleb teha voodi- ja ihupesule enne ja pärast ravi. Ravimitest soovitatakse Nix 5% kreemi (8-12h), Spregal aerosooli (12h), Benzyl-benzoaati 20% kreemi (4x kahe nädala jooksul 2-3 päeva tagant) või väävlisalvi. Kui haigus ravile ei allunud, tuleb ravikuuri korrata 1nädala pärast peale Nix kreemi kasutamist või 10 päeva pärast Spregal’i kasutamist.
Vahel võib väikelastel tekkida persisteerivate ehk säilivate sõlmekeste kliiniline pilt, mis meenutab väga hüperergilist reaktsiooni.

PSORIAAS EHK SOOMUSSAMMASPOOL

On geneetilise päritoluga kroonilie põletikuline nahahaigus. Teda iseloomustab suurenenud basaalrakuline proliferatsioon (pealisnaha põhjakihi vohamine) ja väga kiire rakkude läbiminek pealisnahast, millega kaasneb paksenenud kettude tekkimine. Psoriaasi provotseerivateks faktoriteks võivad olla traumad, infektsioonid (eriti streptokokilised), mõned ravimid, alkohol, endokriinsed ja ainevahetuslikud häired (hüpokaleemia, dialüüs, jne.), osadel juhtudel ka ultraviolettkiirgus ja immuunsuse langus.

Psoriaas võib tekkida igas vanuses, umbes 2% elanikkonnast kannatab selle haiguse all. Kuna haigus on pärilik, siis esineb seda perekonniti. Psoriaas võib anda pikki lööbevabasid perioode. Psoriaasi kolle on punane sõlmeke, mille pind on kaetud hõbevalge ketuga. Enamasti tekivad kolded põlvedele, küünarnukkidele, väga harva limanahkadele. Vahel võib esineda mõõdukat sügelust. Küünte haigestumisel tekib kahjustus küünte distaalsel osal nii et kahjustub ka küüne loož ja areneb küüne kõhetumine kuni täieliku kaoni. Vahel küüneplaadid paksenevad ja küüntesse tekivad iseloomulikud punktikesed – nn. sõrmkübara fenomen.

Psoriaas esineb erinevate vormidena

1. Tilgakujuline psoriaas. Üle kogu keha tekivad tilgasuurused punetavad sõlmekesed, mis on kaetud hõbevalgete kettudega. Esineb enamasti noortel inimestel, eriti neil, kes kannatavad Streptokokilise nakkuse all (kurgumandlite põletik). See haiguse vorm on hea prognoosiga.
2. Pustulaarne psoriaas. Enamasti tekivad peopesadele ja taldadele punetavale foonile steriilsed kollakad mädavillikesed ja nende kuivamisest pruunikad koorikud. See haigusvorm allub halvasti ravile. Harvem võib analoogne lööve levida üle kogu keha, sellisel juhul kaasuvad nahanähtudele ka külmavärinad, kehatemperatuuri tõus, muutused verepildis ja rasketel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.
3. Painutuspindade psoriaas. Lööve lokaliseerub just kehavoltidesse, lööbel puudub iseloomulik hõbevalge kett ning seepärast võib meenutada hoopis pärmiseentõbe. Esineb rohkem eakamatel inimestel.
4. Peanaha psoriaas. Lokaliseerub kas juuste piirile või kogu pea nahale. Meenutab väga kõõmatõbe, kuid erinevalt viimasest esineb siin tugev nahapunetus.
5. Psoriaatiline punanahksus ehk erütrodermia. Sellisel juhul on üle 90% naha pinnast põletikus, see haiguse vorm esineb just ainevahetushäiretega inimestel.
6. Psoriaatiline artropaatia (liigeste muutused). Tekib just nõrgestatud immuunsusega isikutel. Seda haiguse vormi vaadeldakse kui seronegatiivset artropaatiat (puuduvad reumanäitajad). Rasketel juhtudel võib viia liigesdeformatsioonide ja –jäikuse tekkeni. Psoriaatilist artropaatiat esineb enam just eelnevalt psoriaatilist küünekahjustust põdevatel haigetel.

Raviks kasutatakse paikseid kortikosteroidsalve, mis vähendavad punetust, sügelemist ja osaliselt ka kette. Kasutatakse ka Ditranooli, mis toimib kui paikne tsütotoksiline preparaat, andes häid remissioone. Puuduseks on see, et ümbritsev nahk võib “ära põleda” ning määritud koht jääb pruunikaspunaseks. Head on mudavannid, millele järgneb ultraviolettkiiritus, sest muda kõrvaldab hästi psoriaatilist kettu ning teeb naha päikesetundlikuks.

Kasutatakse ka tõrva ja salitsüülhappe salve, milledel on põletikuvastane ja kooriv toime. Häid tulemusi saadakse D-vitamiini analoogide kasutamisel (calcipotriol) ja selle kombinatsiooni steroidiga. Süsteemsetest ehk suukaudsetest preparaatidest kasutatakse tsütostaatikume (raku paljunemist peatavate), näiteks Methotrexat, Azathioprine, Hydroxyurea, jt.

Häid tulemusi annab ravi süsteemselt ja paikselt kasutatavate retinoididega (näiteks Neotigason; Retin-A 0,05% geel). Kasutatakse ka fotokemoteraapiat (PUVA) 2-3 x nädalas 18-20 x ja edasi 1 x 10 päeva jooksul. Nimetatud ravis kasutatakse valgusravi lainepikkuste UVB-nähtava valguse vahel (290-320 nm).

Kasutatakse ka nn. psoraleene, mis muudavad naha valgusele vastuvõtlikuks. Nimetatud ravi takistab psoriaasist kahjustatud rakkude paljunemist. Liigeshaaratuse korral kasutatakse tsütostaatikume ja kullaravi.

Dieedis soovitatakse vähese kalorsusega toitu, vältida alkoholi. Süüa toite, mis sisaldavad rohkelt omega-3 rasvhappeid (skumbria, lõhe, tuunikala), D-vitamiini, psoraleene (puu- ja köögivilju), beetakarotiini (spinat ja porgandid) ja seleeni (küüslauk, punased viinamarjad, täisterad). Säilitada normaalne kehakaal.

MÜKOOSID EHK SEENHAIGUSED

Rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi jaotatakse naha seenhaigused nelja rühma:
1. dermatofüütia (naha epidermisega piirduvad seenhaigused)
2. kandidoos (pärmiseentõbi)
3. sügavad süsteemsed mükoosid (kahjustatud on siseelundid)
4. täpsustamata põhjusega oletatavalt seenhaigused

Kliiketendustõbi

Kliiketendustõbi on krooniline väga pindmine naha seenhaigus, mida tavaliselt põevad noored täiskasvanud. Haiguse tekkimist soodustab kõrge välistemperatuur, pikaajaline kortikosteroidide kasutamine jne. Ülakehale, rasketel juhtudel ka näole, kaelale ja kõhule tekivad valged või pruunid pigmenteeritud laigud. Võib esineda mõõdukat nahasügelust, peamiselt on see haigus aga kosmeetiliseks probleemiks.

Pärmiseentõbi

Pärmiseentõbi kujutab endast pindmist seenhaigust, mille korral haiguskolded lokaliseeruvad niisketesse nahavoltidesse ja limaskestadele. Soodustavateks teguriteks on diabeet, rasvumine, rasedus, antibiootikumide ja kortikosteroidide kasutamine, kontratseptiivsed preparaadid, HIV-infektsioon jne. Pärmiseentõbi võib lokaliseeruda ka sõrmede vahele, küünevallile, suguelunditele ja suu piirkonda.
Suu piirkonna haigestumisel tekib soor, kus põskede sisepinnale, suulaele, keelele ja igemetele tekivad mannaterasid meenutavad valged paapulid, millede eemaldamisel jäävad limaskestale eredat värvi veidi valulikud punetavad kolded.
Päikese ultravioletsetest kiirtest kahjustatud alahuulele võib tekkida kandidoosne huulepõletik. Genitaalkandidoosi korral esineb naistel kreemikasvalge kohupiimataoline eritis ning limaskestade põletik. Meestel tekivad eesnahale ja peenise peaosale väikesed pindmised haavandid või lamedad sõlmekesed, vahel esineb ka turset.

Dermatofüütia

Selle haigusvormi korral kahjustuvad naha sarvkest, küüned ja juuksed. Protsess piirdub alati epidermisega ehk pealisnahaga. Dermatofüütiat jalgadel põhjustavad 2 erinevat seent – Trichophyton mentagrophytes v. interdigitale ja Trichophyton rubrum. Nakkusallikaks on haige inimene, haiged loomad ja pinnas. Nimetatud seentest esimese haigustekitaja korral lokaliseerub haiguskolle tavaliselt 3. ja 4. ning 4. ja 5. varba vahele, sest varbad on siin tihedalt koos, jalanõu surve on tugevam ning higistamine suurem.

Vahel tekivad tallavõlvides, varvaste all ja külgpindadel paksu sarvkestakattega villikesed. Villikesed paigutuvad gruppidena, peale nende lõhkemist tekivad pindmised haavandid. Vahel võib haigus kulgeda tallavõlvis peene- või suurehelbelise ketendusena. Varbaküüntest kahjustuvad I ja V. Küünte kahjustus algab nende vabast servast, küüneplaat pakseneb, muutub kollakaks ja rabedaks. Dermatofüütia korral võivad tekkida sekundaarsed allergilised nahalööbed, mis võivad meenutada ekseemi.

Teiseks seeneks, mis kahjustab samuti eelkõige jalgu, on Tr. rubrum. Haigestuvad peopesad, suured nahavoldid, kehatüvi ja küüned. Haigusest on haaratud kõik varvaste vahed ja küüned. Haigus kulgeb kuiva vormina – naha vagudes esineb valkjas “jahune puuderdus”, lööve on mokassiini tüüpi. Generaliseerunud vormi korral meenutab lööve ekseemi, atooopilist dermatiiti, psoriaasi, rõngasgranuloomi, Duhring’ i tõbe jne.

Kauakestnud jalgade dermatofüütia korral võib tekkida dermatofüütia kubemes. Soodustavateks faktoriteks on soe ja niiske keskkond, liibuvad riided, rasvumine. Tekivad punetavad laatunud naastud, millede keskel on kollakaspruun ala ja haiguskollet ümbritseb vall. Protsess on sümmeetriline ja nakkav.

Peanaha dermatofüütiat põhjustavad seened kuuluvad Microsporum’i ja Trichophyton’i perekonda. Mõlemas on nii antropofiilsed kui zoofiilsed liigid. Subjektiivsed sümptomid tavaliselt puuduvad, vahel esineb nõrk naha sügelemine või põletustunne. Peanaha Microsporumisse haigestuvad tavaliselt 6-10-aastased lapsed.

Peanahale tekivad 2-6 cm läbimõõduga ümarad, tagasihoidlike põletikunähtudega juusteta kolded. Juuksed on murdunud ühtlaselt umbes 5 mm kõrguselt. Peanaha Trichophytiasse haigestuvad 3-11-aastased lapsed. Peanahale tekivad ümarad 0,5-1,0 cm läbimõõduga juusteta kolded. Haiguskolletes esineb mõõdukas punetus ja ketendus. Juuksed murduvad erineval kõrgusel umbes 1-3 mm kõrguselt, jättes järele “mustad punktid”. Silenaha lokalisatsiooniga haiguskolletel on vallitaoline serv. Zoofiilse nakkuse korral on haiguskolded infiltreeritud, mädased ja kaetud koorikutega.

Ravi

Kasutatakse seenerakustikku hävitavaid või nende arengut peatavaid preparaate. Paikseks raviks kasutatakse villiliste ja märguvate haiguskollete korral 2% boorhapet, kummeliteed, aniliinvärvide vesilahuseid, pindmiste haavandite korral 3-5% naftalaanpastat. Kuivadele haiguskolletele määritakse 5% väävel- salitsüülhappe salvi või antimükootilisi salve.

Küünte haigestumise korral kasutatakse küüneplaadi maha koorimiseks 50% kaaliumjodiidi salvi, peitsimiseks antimükootilisi vedelikke, lakke ja salve. Peanaha haaratuse korral, laialdaste haiguskollete korral kehal ja ulatuslike küünte kahjustuste korral kasutatakse suukaudseid preparaate: azoole, allüülamiine, polüeene jt. preparaate. Oluline on saastunud jalanõude desinfektsioon, jalgade higistamise vähendamine ja igaõhtune jalapesu happeliste seepidega.

 

Broneeri aeg!